Marie Kondo “The Life Changing Magic of Tidying Up”

Siit tuleb nüüd vist pikemat sort elustiili-postitus. Marie Kondo raamatut lugesin ma eelmise  aasta esimestel päevadel ja ma arvan, et ongi hea, et varem oma arvamust kirja ei pannud, sest nüüd on olnud 12 kuud aega vaadata, kas elu on tõesti muutunud. Ütleks, et on.

Minimalism on mind alati ahvatlenud. Ma arvan, et püüdlus minimalismi poole on evolutsioon ja sellepärast leian, et ainult ainult selle raamatu lugemine elu ei muuda. Mul muutis elu sellepärast, et olin samas suunas juba aastaid liikunud, aga ideed olid otsa saanud, kuidas edasi minna. Marie Kondo andis uusi ideid ja ma arvan, et olen oma minimalismi taotlustes üsna täiuse lähedal. Ilmselt absoluutne täiuslikkus oleks elada budistliku mungana kusagil koopas, aga mu isiklik täiuslikkuse definitsioon oleks “maksimaalne elukvaliteet minimaalse hulga asjadega”.

Juba aastaid enne Marie Kondot inspireeris mind capsule wardrobe kontseptsioon ja tegin oma garderoobis selles suunas muudatusi. Kokkuvõtlikult capsule wardrobe lähtub ideest, et inimesed kannavad reaalselt 20% oma riietest, ülejäänu seisab kapis. Niisiis on mõte selles, et üles ehitada oma garderoob nii, et seal olekski ainult see 20%. Kandev point oleks see, et kapis on ainult need riided, mida vajad ja kõik riided sobivad kõigiga. Ühesõnaga, seda ma juba tegin ja suhteliselt edukalt.
Kellel huvi, siis tänapäeval leiab internetist sadu viiteid, kus inimesed näitlikult lahti seletavad, kuidas oma capsule wardrobe üles ehitada, kokreetsete näidetega ja puha.

Samal ajal oli vaja tihtipeale kolida ja tööreisidel käia ning iga kolimise või reisiga tekkis tunne, et asju on liiga palju. Lõpuks suutsin reisidel juba nii käia, et nädala varustus oli arvutikotis. Ilmselt kõige edukam saavutus tollest ajast oleks kuu aega Brasiilas käsipagasi mõõtu kohvri ja arvutikotiga. Minu jaoks võrdlemisi suur saavutus, arvestades, et varem läksin kahepäevasele reisile 20-kilose kohvriga.

Siis tuli Marie Kondo raamat. Ja muutis mu elu. Nimelt arvasin, et olen juba üsna tidy, küll aga ei saanud aru, miks ma pean perioodiliselt jälle kõike korda sättima ja kuigi riideid oli niigi vähemaks harvendatud, unustasin ikkagi ära, mis mul on ja mida pole ning tihti ostsin ebavajalikke asju.

Kuidas mu elu muutus? Vaatame.

See, et igal asjal peab olema oma koht, teadsin ma muidugi enne ka. Aga peale Marie raamatu lugemist kinnistus selle põhimõtte vajalikkus kohe eriti. Kõik, mis rõõmu ei tee ja millele kohta ei leia, peab kodust ära minema! Karm.

Võtsin kodus suuremat sorti harvendamise ette. Marie soovitatud järjekorras. Alguses riided, siis plaadid/DVDd, edasi tegin seda, mis Marie soovitab, et sarnased asjad olgu samas kohas. Väga oluline, põhimõte, mis aitab kodu korras hoida. Seni olid laste mänguasjad, raamatud ja näiteks telefonilaadijad tõesti igas toas, isegi vannitoas. Sealt edasi liikusin tubade kaupa, põhiliselt seoses piiratud ajaressursiga. Nimelt Marie soovitab kõik sarnased asjad ühte hunnikusse panna ja siis metoodiliselt läbi töötada. Kuna mul olid parajasti kahene ja neljane ringi liikumas, ei olnud see asjade ühte hunnikusse panemine väga kerge, sest hunnik oleks kohe laiali tassitud 🙂 Ühesõnaga, nii kui aeg sain, liikusin tubade kaupa ja vabanesin peaaegu kõigest, mis aastaid kastides seisnud oli. Teiste pereliikmete asjadest nii kergesti vabaneda ei õnnestunud, aga vähemalt algus on tehtud. Roku oli ka nõus, et need hõbedast pildiraamid, mis meile 7 aastat tagasi pulmadeks kingiti, võiks ära minna küll, sest ilmselt me siiski ei vaja neid.

Edasi korrastasin riided. Harvendasin seekord eriti karmilt. Ka tööriideid. Vaatasin tõele näkku ja tuli tõdeda, et tööl käisin peamiselt valgete särkide ja siniste või mustade kostüümidega. Kõik muu, mis oli puu peal seisnud ja tulutult ootanud kontorisse selgapanemist, läks Humana konteinerisse. Aga nagu Marie soovitab, tegin neile pai ja tänasin tehtud töö eest.

Sahtlid sättisin ka Marie Kondo meetodi järgi ja see, ütleks on eriti elumuutev. Ma näen kõiki asju, mis mul on! Ja see on selle mõttes ka elumuutev, et kuna sahtlid on täis, ei teki mingit tahtmist riideid osta. Varem ostsin ma riideid ja kingi üsna hoolega. Nüüd mõtlen kõigepealt, mida vaja on ja kui seda näen, siis ostan ära. Soovitavalt siis, kui mõni teine rõivas lõplikult amortiseerub,  et saaks amortiseerunu Humana konterinerisse viia ja uue eseme jaoks ruumi teha. Mis riideid puutub, siis nüüd saan aru, kui palju aega, energiat ja raha ma terve oma elu jooksul riietele kulutanud olen. Täna on mul selline seis, et kõik riided mahuvad kolme 50×50 sahtlisse ja ühe 50cm riidepuu peale. Mitte-hooaja riided on ühes 50×100 cm kastis. Aluspesu on kõik beez, lisaks umbes neli musta asja. Hommikuti kulub mul 1 minut, et valida päeva riided välja ja riidesse panna. Imeline, kui palju aega ja vaimset energiat mul muude eluks vajalike teemade peale üle jääb!

Sahtlite teemal juhtus veel selline ulmeline lugu, et kui olin oma soki- ja aluspesu sahtli ilusti ära sättinud, oli seda kaunist visiooni vaja sõbrannadega jagada. No tegin pilti ja võrdluseks Roku sahtlist ka, sest Roku sahtel nägi välja nagu minu oma enne (määratlematu hunnik). Mõne nädala pärast kuulsin, et Roku sahistab midagi sahtlites. Väga uudistama ei läinud ja hiljem, mis ma näen – sokid ja asjad ilusti vertikaalselt kingakarpidesse sätitud. Imeline!

Pabereid korrastasin ka Marie Kondo meetodi järgi. Tekitasin kaks karpi: “Docs to attend to” ja “Docs to archive”. Igasugu pahna õnnestus ära visata ja see oli lihtsalt imeline. Ka meeldis mulle see, mis Marie kirjutas, et kui “Docs to attend to” karbis on liiga palju asju, siis ilmselt on elus asju, millega olen tegelemata jätnud. Väga õige. Need paberid on kõik tegemist ootavad asjad, nagu näiteks maksmata arved või mingid blanketid, mis tuleb ära täita ja kuskile viia.

Need oleks ilmselt põhilised muutused. Väiksematest muutustest ilmselt see, et paberist raamatute ostmist proovin vältida. Raamatute teemal on Mariel väga õigus. Raamatuid ma otseselt KonMari meetodiga ära ei sorteerinud. Põhiliselt sellepärast, et suur osa mu raamatutest on eesti ja inglise keeles ning siin Itaalias pole mul kohta, kuhu neid anda. Prügikasti ei viska ju. Hetkel paremaid ideid pole. Kui mul tuleb mõtteid, mida teha raamatutega, millest vabaneda soovin, võtan raamaturiiuli ette.

Vannitoas tegin ka muudatusi. Kosmeetikatarbed olid aastaid üks selline asi, mida mulle kohe meeldis osta. Palgapäeval läksin näiteks Kaubamajja, nuusutasin ja mäkerdasin tundide kaupa ning tulin koju uute potsikutega. Enamust sai natuke kasutatud ja edasi jäid kapinurka kopitama. Siis tuli see reegel, et lennureisidel võis käsipagasis olla ainult kuni 10 100 ml-st anumat. Alguses olin ahastuses, sest mul tuli just sel ajal esmaspäeviti komandeeringusse sõita ja reedel tagasi tulla ning kohe kuidagi ei tahtnud kallist aega pagasi äraandmisele ja pärast ootamisele kulutada. Nii tuli nädala kosmeetikavidinate vajadusi hooliga revideerida ja see õnnestus ja üsna edukalt, nii et üldplaanis hakkasingi vähem asju kasutama. Komandeeringud said otsa, harjumus jäi.

Nüüd tegin sellise liigutuse, et võtsin oma kosmeetikatarvete jaoks ühe 15×20 cm karbi ja otsustasin, et kõik mu pudelid ja potsikud peavad sinna ära mahtuma. Ka väga õpetlik. Nimelt ükspäev poes vaatasin küünelakke, aga siis meenus, et tegelikult mul seal karbis esiteks üks juba on, teiseks ma niikuinii ei jõua küünte lakkimisega tegeleda ja kolmandaks on karp potsikuid täis ja mul poleks uut küünelakki kuskil panna. Jäigi ostmata.

Üldises plaanis mõjutas KonMari meetod mu tarbimisharjumusi. Eks ma olen ikka ettevaatlik üritanud olla (rõhk sõnal “üritanud”), aga nüüd mõtlen enne iga asja ostmist hoolikalt järgmist: 1) kas mul on seda ikka hädasti vaja ja kas ma pean selle NÜÜD KOHE ostma 2) would it spark joy ehk kas see teeks mulle rõõmu ja 3) kas mul on selle asja jaoks kodus koht olemas. Kui kõigile kolmele küsimusele vastan “jah”, siis ostan ära. Oi, kui palju kraami on minust poodi jäänud! 🙂

Oh, peaaegu oleks unustanud. Marie manitseb, et oma mittevajalikke asju ei tohi mitte mingil juhul sugulastele ja sõpradele kinkida, sest sellega sa delegeerid asjade äraviskamise ebameeldivad kohustuse teistele inimestele. Minu meelest väga õpetlik ja meeles pidamist vääriv.

Vahel ma mõtlen, et ma tean, kellele see raamat kinkida, aga samas ei julge ka. Kui päris aus olla, siis vähemalt selles osas, mis riideid puudutab, ei tahakski ma et Konmari meetod üle ilma levib, sest siis polekski enam tänaval neid huvitavaid ekstsentrilisi tüüpe, kelle riietusel ja kingadel silma rõõmustada lasta.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s