Ootasin, ootasin, ootasin. Ja nad jõudsid! Aitäh kallis K!
“Ahjusoe” on vast kõige ilusam kokaraamat mu köögis.
“Lingvistilne mets”… no vaatame, kas kukkusin haibi õnge.
“Kaelkirjak.” Kivirähk on nagu Gaiman, selles mõttes, et pole veel halvasti üllatanud. Vast seegi kord. Hakkasime A.ga juba natuke lugema ka, aga vist on tema vanuseklassi jaoks liiga aeglane tempo veel.
“Eesti noored disainerid”. Arvasin, et oleks armas kohvilauaraamat, aga esialgne kiire inspektsioon lõppes järeldusega, et Eesti noored disainerid suitsetavad vist mingeid päris koledaid asju. Disainerite vastused esitatud küsimustele olid huvitavad lugeda. Läbiv joon on see, et enam-vähem sellest vanusest saati, kui õpiti lusikat või pliiatsit käes hoidma, on nad joonistanud-joonistanud-joonistanud. Vältimatult tuli see va 10 000 tunni teooria meelde.
Katu loeb 