Imre Rochlitz “Accident of Fate. A Personal Account 1938-1945”


20150329-IMG_5113

Kodu ja lasteaia vahel on meil üks nurgapealne baar, mille nimi võiks eesti keeles olla “Kohtugem!”. Selles baaris on üks armas nurgakene raamaturiiuliga ja päevinäinud, plekilise tugitooliga. Kunded võivad sinna raamatuid tuua, aga sellest ma veel aru pole saanud, kas endale ka võtta võib. Igatahes Nummikule meeldib hirmsasti seal istumas käia ja ühte universumi teemalist kooliõpikut vaadelda. Valdavalt on seal itaaliakeelne kirjandus, mistõttu ingliskeelne pealkiri torkas kohe silma. Hakkasin lehitsema ja – oh üllatust! – äärmiselt huvitav raamat. Kuna tegemist ei ole maailma kirjandusklassikaga, siis ma kohe mõtlesin, et väärib pisut pikemat arvustamist.

Raamat on väga kokkuvõtlikult öeldes Ungari-Austria taustaga juudi mälestused II Maailmasõja aegadest. 1945.aastal sai noormees 20-aastaseks ja selleks ajaks oli ta isa surnud tuberkuloosi, ema tapetud Auschwitzis, tädid ja onud SS poolt tapetud. (Siinkohal tervitame tänapäeva noori, kelle kõik ideed eluga edasi minemiseks on otsas, kui wifit pole ja ei saanud Londonis käies selfisid publitseerida. Bussis kuulsin hlijuti ühte kurtmas.) Ise elas Rochlitz seitse aastat sõjapõgenikuna, valdavalt endise Jugoslaavia territooriumil. Nagu autor ise ütleb:”Overall, my story is one of persecution, suffering, betrayal and death. It is also, however, one in which flashes of elementary respect for human life appear at times and in places in which they might least be expected.” Paljutõotav, eks? Ühesõnaga, ma küsisin baarist, kas tohib seda raamatut laenata. Üsna ükskõikselt arvati, et muidugi võin. Vastu ootusi ei mingit uurimist, et kas ja millal tagasi toon või laenatu kirjapanemist.

Ilmselt easy reading pole vast õige väljend taolise teose kirjeldamiseks, aga ma kindlasti ütleks, et oli väga kerge lugemine selles mõttes, et kogu aeg oli huvitav, tohutu action, pinge, ootamatud pöörded. Oli hetki, mil oli hea teada, et minategelane jäi õnnelikult ellu ja emigreerus edukalt Ameerikasse.

Stiil oli märkimisväärne. Üsna neutraalselt, ajakirjanikulikult kirjeldati sündmusi, ilma oluliselt oma emotsioone või arvamust paljastamata. Samas, kohati mõtestab sisukalt lahti mõningaid olukordi või kontseptsioone. Tema jaoks on need põgusad kõrvalepõiked, aga vabalt võiks nendele huvitava arutelu üles ehitada. Näiteks Viinis juudina üleskasvamine kahe sõja vahelisel perioodil. Üldine atmosfäär Viinis, tema isiklikud keele, religiooni ja identiteedi teemad.

Kogu raamatut läbib selline… impending sense of doom meeleolu. Umbes “kohtusin selle ja sellega, tol päeval me veel ei teadnud, et kahe nädala pärast on ta surnud” ja muud taolist. Või näiteks “see oli viimane kord kui ma oma ema nägin, teadmata, et ta sureb varsti koonduslaagris”.

Lisaks eelseisvate kannatuste ängile tuleb teravalt esile juhuse, saatuse pimeduse teema. Korduvalt pääseb autor surmasuust, sest juhuslikult räägis õige inimesega, juhuslikult oli õiges kohas ja satub ka vangi, sest juhuslikult oli valel ajal kodus. Nagu näiteks ka pääseb politsei käest, sest juhuslikult ei ole kodus siis, kui ta peaks olema. Rochlitz ise arvab, et ta ei jäänud ellu sellepärast, et oli tugevam, kavalam või targem kui need, kes surid. Lihtsalt tal vedas ja kõik. Sest paljud temast võimekamad ei jäänud ellu. Sellest siis pealkiri “Accident of Fate”. Tabav pealkiri minu arvates.

Üldises plaanis meeldis mulle ka see lähenemine, et oma isiklik elukäik pandi üldiste sündmuste konteksti ja lisati ajaloolist infot. Näiteks aeg, mil autor viibis Kraljevica koonduslaagris (Itaalaste kontrolli all olev koonduslaager Horvaatias). Tol perioodil ei juhtunud suurt midagi, koonduslaager ise oli üsna leebe loomuga, itaalia sõdurid suhtlesid meeleldi juutidega ja korraldati kontserte ning muud taidlust. Samal ajal muidugi teatava ängiga oodati, et mis ikkagi edasi saama hakkab. Hiljem sai Rochlitz teada, kuidas nende peade kohal käis tihe diplomaatiline asjaajamine. Saksamaa tahtis Kraljevica juute endale, Itaalia oli justkui nagu nõus, aga rakendati erinevaid venitus-ja unustustaktikaid, milles Itaallased uskumatult osavad on. Seda itaallaste osavust tunnevad ilmselt kõik, kes Itaalia firmades muudatuste juhtimise projekti on juhtida üritanud. “Üritanud”, sest Itaalias midagi reaalselt juhtida on üsna ulme, minu arvates. Üldiselt on autoril itaallaste kohta ainult häid sõnu öelda. Olla olnud ainukesed, kes juute inimlikult kohtlesid, neid sakslaste eest ära peitsid, ümber paigutasid ja elutingimusi võimalikult leevendada üritasid.

Küll aga horvaadid üllatasid mind kohe… põhjalikult. Ilmselt sellepärast, et ma pole Balkani küsimusega eriti hästi kursis ja ainukesed horvaadid, keda ma isiklikult tunnen, on maailma kõige toredamad inimesed ja Zadaris veedetud puhkus oli üks tüünemaid mu elus just sellepärast, et horvaadid olid nii meeldivad. Ustashe koleteod olid üsna üllatavad ühesõnaga. Horvaatide teemal üks naljaks juhtum ka. Nimelt sel ajal, kui Rochlitz Jugoslaavias partisanide hulgas tegutseb, kohtub ta mitme horvaatia naispartisaniga. Neid kirjeldab ta kui erakordselt karme naisi, karmimad kui mehed. Näiteks meenutab ta juhtumit, kus partisanid olla tantspeo korraldanud. Autor tantsinud ühe horvaadi preiliga, kes kesköö paiku teatas, et ta peab nüüd minema hakkama. Ilmnes, et peale viit tundi rahvatantsude tantsimist oli preilil plaanis mõningate teiste naispartisanidega kõndida 20 km kaugusele raudteele pomme panema ja sealt siis tagasi kõndida, et koidu ajal jõuda lehmi lüpsma ja seejärel põllule tööle minna. Rochlitz mõistagi tundis, et peab kamraadile tagasisidet andma, et kui kõvad naised te olete jms. Samal ajal, kui ta seda kõike väljendas, kostus sorinat. Preili kamraad seisis, käed risti, jalad harkis ja täiesti häirimatult kuses vestlemise ajal.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s