Piero Chiara “La spartizione”

Vòib-olla teen siin klassikutele Pirandellole ja Manzonile liiga, aga hetkel tundub, et “La spartizione” on mu Itaalia kirjanduse aasta highlight. Kahju, et seda nàiteks inglise vòi eesti keelde tòlgitud ei ole.

Tegevus toimub tillukeses Pòhja-Itaalia màgilinnas, kus “aja kulg on peatunud”. Mis on hàsti huvitav lugeda, sest Chiara kirjeldab minu meelest tabavalt  Itaalia vàikelinna elustiili – kirik, turg, òhtused jalutuskàigud, suvine kuumus ja talvine tubades kylmetamine, kòrgete myyride taha peitunud rikkad, kohvikus ja piazzal pàevi òhtusse saatvad kòiketeadjad-mittemidagitegijad,vàikesed intriigid ja syndmused.

Teiseks toimub tegevus 30ndatel aastatel. Vàga palju Chiara sellesse ei syyvi, aga natuke saab aimu, mismoodi Mussolini ajal tavaline inimene tavalises Pòhja-Itaalia vàikelinnas elas. Vàikesed vihjed teisitimòtlejate tagakiusamisele, mustsàrklastele jms. Ka huvitav.

Aga kòige huvitavam on lugu ise. Tempokas, kogu aeg on pònev, kunagi ei tea mis edasi saama hakkab, yllatavate syndmustega. Vàga haarav lugu ja vabalt vòiks sellest filmi teha minu arvates.  Tegelaste nimed on mu lemmikud. Nt pòhitegelane, vàhese jutuga keskealine poissmees Emerenziano Paronzini, kes saabus Luinosse riigiametnikuks. Emerenziano tekitab linnakese elanikes suurt uudishimu oma noobli nime, jàise oleku ja harjumustega, mis on iga pàev ja minutilise tàpsusega tàpselt samad. Yhel hetkel otsustab Emerenziano, et on aeg abielluda ja ta teab ka, keda otsib – keskealist heal jàrjel naisterahvast, soovitavalt nàiteks leske, kes lapsi ei taha. Leiab aga kolm òde Fortunata, Tarsilla ja Camilla Tettamanzi. Kòik kolm on hilistes kolmekymnendates naisterahvad. Igayks omal moel inetu ja kuivik, aga selle eest on nad tublid katoliiklased, tegutsevad kòikvòimalikes kiriku aktsioonides ja yhingutes. Suhted vastassooga olid inetutel òdedel alati olematud olnud, nyydseks – tulenevalt vanusest – igasugused abiellumismòtted ammu peast heidetud.

Vot ja siit làhebki huvitavaks. Emerenziano saabumine òdede ellu tekitab igasuguseid tragikoomilisi seiku ja segadust. Lòpuks làheb nii, et Emerenziano teeb abieluettepaneku tàiesti ootamatult vanemale òele, aga ajapikku “hakkab abikaasaks” ka ylejàànud kahele.  Seal ymber juhtub veel igasuguseid ootamatuid seiku-intriige-yllatusi, aga kui keegi siin seda loeb, siis ma ei tahaks lugemisròòmu àra rikkuda juhul kui see raamat nt eesti keelde tòlgitama peaks.

Note to self: Piero Chiaral on veel huvitavaid raamatuid, eriti nt “Il Balordo” ja “La stanza del Vescovo”.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s