Paolo Giordano “La solitudine dei numeri primi”

Uskumatu, kuidas vahel raamatutest elutarkust ammutab! “La solitudine dei numeri primi” vòi siis eesti keeles vàljaantuna “Algarvude yksindus” rààgib kahe inimese kasvamisest. Yks on fotograafiahuviline anorektik ja teine on matemaatikageenius. Kuna ma ise fotograafiahuvilisi anorektikuid ega matemaatikageeniuseid ei tunne, siis oli vàga huvitav tutvuda taoliste inimeste mòttemaailmaga. Vàhemalt ilukirjanduse kaudu siis.

Kuna ma olen viimase 20 kuu jooksul ohtralt laste psyholoogia ja pedagoogika teemalisi raamatuid menetlenud, siis tegelikult peamine kysimus, mis kerkis oli jàrgmine: kui nende laste vanemad oleks nendega teistmoodi kàitunud, kas siis oleks  Alicel olnud julgust òelda, et ta tegelikult vihkab suusatamist ja kas see oleks ta traagilisest suusaònnetusest pààstnud? Ja kui Mattia vanemad oleks teda rohkem kuulanud ja poleks sundinud vaimse puudega òde kòikidesse tegevustesse kaasama, siis kas òde poleks pargis kaduma làinud ja kas Mattia  oleks ehk rohkem ekstrovertsem ja ròòmsam inimene olnud.  Vòi kui kohe konkreetseks minna: kui  Alice ja Mattia vanemad oleks tutvunud Martha Heineman Pieperi vòi Thomas Gordoni tòòdega, siis mismoodi nende kahe inimese elu kulgenud oleks?

Vot sellised kysimused tekkisid.

Oh ja uskumatu, mis koolivàgivald! Kusjuures Alice kàttemaks Violettale oli pàris vòimas. Kunagi ei vòi teada, kui kellegi kiusamise eest karmavòlga  tagasi tuleb maksta ja kui karmiks see làheb.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s